Pühapäev, 9. märts 2014

FOLLOW THE LEADER ENDORPHIN HIT - spordist maha kantud.

Pole blogisse kaua aega kirjutanud - kuna pole enam trenne teinud. Ja agility trenne ei hakka me kahjuks enam ka mitte kunagi tegema... Sõnakuulelikkus on lubatud, kuid piiratult - ja pole teada kui kaua.
Asi algas jaanuaris, mil Jazz ühest agility trennist otse Loomade Kiirabi kliinikusse tuli viia. Siinkohal pean ma meeletult tänama meie treenerit Svetat, kes asja tõsidusest kohe aru sai ning operatiivselt tegutses. Samuti Janelit, kes meid oma trenni ajast Mustamäele kohale sõidutas. Jazz oli tõesti kehvas seisus ning see süvenes trenni jõudes juba minutitega. Jazz oli endale midagi sisse söönud - röntgenpildilt leiti nii juhtmetraati kui ka kirjaklamber. Lisaks olid maksanäitajad 3 korda kõrgemad normist. Mürgistus tekkis ilmselt vasktraadi reageerimisel maohappega. Jazz jäi samal ööl tilguti alla ning pidi veel mitu päeva hiljem käima kliinikus tilka saamas. Saime kaasa antibiootikumid, spets. toidulisandeid, Pro Colini pastat ja Jazzi tuli sööta ainult pudruga - kõik ikka selleks, et pääseksime ilma operatsioonita ja asjad ilusti kõhust välja tuleksid. Õnneks tulidki.
Tol korral selgus ka, et Jazzil on liialt suur magu ja liialt väike maks (kõikvõimalikud seedimisprobleemid jne võivad olla sellega seotud). Lisaks ka maoseina paksenemine. Samuti imestas Loomade Kiirabi töötaja, et Jazzi selg on röntgenpildil selline nagu tavaliselt vanadel koertel...
Järgmine külastus oli vaid paar nädalat hiljem. Olgugi, et olime vahepeal võtnud vastu otsuse, et Jazz on nii päeval kui öösel puuris (sel ajal kui me teda jälgida ei saa ja pole kindlaks teinud närimise põhjust), suutis ta endale sisse süüa puuris aluseks olnud käteräti tükke. Taaskord ootas kliinik ja tilguti. Kuna eelmisel korral oli ta närinud läbi 3 tilguti voolikut, siis seekord pidin ma ise jääma tilga saamise ajaks kliinikusse (~3-4 tundi). Taaskord spets. söögid, pastad jne aitasid olukorrast hästi välja tulla. Kuna see oli teinekordne juhtum, hakkasid nii meie kui ka kiirabi töötajad järjest rohkem veenduma selles, et see närimise probleem on seotud Jazzi tervisega. Kõigepealt suunati meid neuroloogi juurde (Ranno Viitmaa, Tiina Toometi kliinik), kes ütles, et mingeid neuroloogilisi hädasid eriti ei tundu olevat, kuigi refleksid on veidi aeglased. Lisaks tegi ta geenitesti (et välistada geneetilised probleemid, mille osadeks sümptomiteks võivad olla just maksa ja mao probleemid). Test saadeti Saksamaale, kust see tuli tagasi vastusega, mis välistas ka selle geneetilise haiguse. Haiguse nimi, mida kontrolliti, on Trapped NeutroPhil Syndrome (TNS) ja selle kohta saab pikemalt lugeda siit: http://bryningbordercollies.com/TNS
Peale seda käisime Valdeku kliinikus kordus-ultrahelis (sinna saadeti meid kiirabi kliinikust, kuna neil pidi olema parem ultraheli masin), uurimaks kõhuõõnt. Sealsed spetsialistid kinnitasid varasemat - paksenenud maosein, liiga suur magu ja liialt väike maks.
Seejärel sai ette võetud selg ja puusad. Ja sealt see lõplik pauk tuligi.
Västriku kliinik, arst Andrus Allas, 07.03.14.
Diagnoos: Nimmelülide 6 ja 7 diskospondüloos, 12 rinnalüli ja 1 nimmelüli algav spondüloos, nimme-ristluu listees. Tavakoormust talub selg normaalselt, trennikoormust ei talu. Välistatud hüppamine ja intensiivne füüsiline liikumine. Võimalik sümptomite süvenemine elu jooksul.
Puusad olid väga ilusad olnud (loodetavasti A).
Spondüloos on enamasti kaasasündinud haigus (võib tekkida ka varajaste esimeste elukuude jooksul), mis väljendub selgroolülide jäikuses.
Listees tähendab, et luud/lülid on oma kohalt nihkunud.
Västriku kliinikus 07.03.14:
Lühidalt kokkuvõttes - Jazzi agilityga on kõik. Igaveseks. Mul on nüüd sisuliselt kaks Ferryt. Ebaõnn või saatus ei lase mul ka teise koeraga agilityt teha... Koeraga, kes sai spetsiaalselt sportkoeraks võetud. Või õigemini - kes meile sportkoeraks anti.
Kahju on. Tõeliselt kahju. Kahju koerast. Kahju endast. Kahju inimestest, kes lootsid meid näha agilitys võistlemas.
Siia blogisse ei tule kahjuks enam mitte kunagi mitte ühtegi postitust märksõnaga "Jazzi agility trenn" või "Jazzi AG võistlus"...
Väga-väga kurb on seda postitust kirjutada. Kuid need on faktid. Nüüd kuulevad nendest ka meie tuttavad. Inimesed, kes meile kaasa elasid. Inimesed, kes tahtsid, et me midagi saavutaksime. Inimesed, kes meisse uskusid. Kahju on.
Jazz saab kümne päeva pärast kahe aastaseks... Siin pildil on ta veel muretuna näiv, kahe kuune kutsikas.