2014/2015

Kuna käesolev aasta hakkab lõppema, on õige aeg sellele joon alla tõmmata ja seada eesmärgid uueks võistlusperioodiks.
2014. aasta oli meile spordis edukas, kuid oli ka tagasilööke. Õigemini oli üks suur ja ainus tagasilöök - teada saamine Jazzi tervisest. Ma ei suuda siiamaani välja mõelda enam midagi palju hullemat, kui seda on noorel koeral avastatud probleemid seljaga ja parema puusaliigese artroos. Eriti sportkoeral, kellega oli plaan trenni teha ja võistelda. Muidugi hea, et me sellest teada saime ning ei tegele enam agilityga. Kuid ma võin kinnitada, et meil ei ole ka nüüd muretu elu. See kõik annab tegelikult tunda igapäevases elus - trenne saame me teha piiratult ning kui koormus liiga suureks läheb, hakkab Jazzi nähtavalt lonkama. Aga ma leian, et seni, kuni koer on ise väga motiveeritud ja tahab tööd teha, ei ole põhjust seda võimalust talt täielikult ära võtta. Ma usun, et iga koer on siia ilma sündinud mingi eesmärgiga. Ja Jazzi silmadest on näha, et tema eesmärgiks on olla omanikule meelejärgi ja lahendada talle antud ülesanded alati võimalikult hästi. Ta on kõige püüdlikum, kontaktsem ja koostöövalmim koer, keda ma üldse kunagi kohanud olen. Kõik borderid ei ole kaugeltki sellised. Seetõttu me kindlasti jätkame treeninguid ja võistluseid, kuni Jazz seda ise tahab ja suudab. Me jälgime tema tervist kindlasti ja teeme järgmisel aastal ka uued pildid, et tema seisu aastataguse ajaga võrrelda. Ma siiralt loodan, et me saame siiski oma sõnakuulelikkuse karjääri jätkata ning Jazzi tervis peab vastu.
Edukast poolest - osalesime Jazziga 2014. aastal kokku viiel sõnakuulelikkuse võistlusel, millest 3 olid ametlikud ja 2 mitteametlikud.
Jaanuaris oli meil esimene katse SK1 klassis, saime tookord II järgu ja 218 punkti - ebaõnnestus ruut, kuna ma ei peatanud Jazzi õigel ajal. Muidu olid kõik võtted suurepäraselt tehtud ning Jazz oli selleks klassiks igati valmis.
Juunis saime oma esimese järgu SK1´s kätte (263,5p) ning jätkasime treenimist SK2´ks.
Oktoobris osalesime SK2 klassis - I järk, 256,5 punkti ja uks erivõitja klassi oli avatud!
Detsembris osalesime prooviks  kahel mitteametlikul võistlusel SK3 klassis, kus jäime mõlemal korral järguta (esimesel korral vedasid alt märki saatmised ruutu minekul ja suunatud toomisel ning pulgad, teisel korral ruutu saatmine, suunatud toomine ja ZET). SK3 klassi jaoks on Jazz veel liiga ebastabiilne, kuid juba nende kahe mitteametliku võistluse põhjal on välja joonistunud samad võtted ja vead, mis on vaja korda saada.
Kõikvõimalikest punktitabelitest nii palju, et TAKO SK karikasarjas olime me 6. kohal (25st) ja EKL punktitabelis oma SK2 tulemusega 9. kohal.
SK3 klassi jõudmine on tegelikult selle aasta üks kõige olulisemaid märksõnu. Nüüd ma mõistan, et siin klassis hakkab tegelikult see kõige raskem töö ja võistlemine pihta. Lisaks ootab ees tõeline konkurents - eriti järgmisest aastast alates. Rolli hakkavad mängima kõikvõimalikud detailid treeningutes, mis varem võib-olla nii suurt tähtsust ei omanud. Ühesõnaga - kerge ei saa olema. Aga kas peakski?
Ferryst nii palju, et oleme ikka trenne teinud, kuigi oleks võinud palju rohkem... Ja oleks võinud osaleda ka mitteametlikel võistlustel, et ära näha, mis seisus ja kui kaugel me tegelikult oleme. Paraku on aga Jazzi treenimine võtnud oma osa ja nüüd vajab see senisest veelgi rohkem aega. Siiski tahan ma Ferryga jätkuvalt SK2 klassis võistelda proovida - on ju selle nimel juba päris palju tööd tehtud ja vähemalt II järgu saamine peaks meile tulevikus igati jõukohane olema.
2015
Kõige suurem eesmärk on Jazzi edukas ettevalmistamine ja võistlema hakkamine SK3 klassis. Hea on see, et meie koertekoolis on praegu kõige rohkem erivõitja klassi koeri, mistõttu saame üksteisele alati abiks olla. Konkurents on erivõitja klassis läinud juba nii tihedaks, et esikolmikusse pääsemiseks ei piisa alati enam esimesest järgust. Seetõttu on soorituste kvaliteet väga oluline. EKL punktivõistlusel võistles kohtadele 2014. aastal 6 koera, algaval aastal on see arv pigem 8 (kui just keegi olemasolevatest koertest võistlemist ei lõpeta). Meistrivõistlustel osales 2014 6 koera (koos Vika-Bronaga oleks olnud 7), järgmisel aastal võib see arv olla vabalt juba 8-10.
Meie anname igal juhul endast parima ja osaleme kindlasti nii punktivõistlustel kui ka Eesti meistrivõistlustel. Esimene ametlik võistlus on arvatavasti märtsis, mistõttu jääb meil aega mitteametlikult võistelda ja ennast korralikult ette valmistada.
Kui numbritest rääkida, siis Jazziga tahaks kindlasti osaleda vähemalt viiel punktivõistlusel (parem oleks, kui rohkematel), pääseda poodiumikohtadele ja saavutada esimene järk vähemalt ühel korral (miinimum).
Ferryga tuleb hakata esialgu jälle mitteametlikult võistlema - juba talvel. Kõigepealt taseme hindamiseks ja suurel platsil oleku harjutamiseks (ilma kuskile jooksmiseta). 2015 tahaks Ferryga osaleda vähemalt ühel ametlikul võistlusel - sel hetkel, kui me võiksime olla valmis vähemalt II järgu peale tulemuse sooritamiseks.
2015 on kindlasti ka see aasta, mil tuleb valmistuda uuteks sõnakuulelikkuse reegliteks.
Ja kuigi ma igal aastal luban endale, et uuel aastal hakkan rohkem trenne filmima - siis nüüd vähemalt võistlused (nii ametlikud kui mitteametlikud) peavad küll olema alati jäädvustatud, et saaks taset ja vigu analüüsida!
Ja koertest tuleb uuel aastal palju rohkem pilte teha!
Ja blogisse tuleb palju sagedamini kirjutada!
Ja Jazzile tuleb uus jalutusrihm osta!
Ja mulle tuleb treeningvest osta!

Aasta kokkuvõte vol. 1 - Ferry

On aeg võtta kokku tänavune aasta, sedakorda siis numbriga 2012. Mugavamaks kajastamiseks (toimunud on ju väga palju), jagan ma kokkuvõtte kolmeks osaks. Esimene peatükk on Ferryst, teine Jazzist ning kolmas minust. Ma loodan, et see on piisav, et veidikenegi hajutada neid sündmusi mis kõik aset on leidnud.
Alustuseks - ma võin vist julgelt öelda, et selle aasta staariks oli kindla peale Ferry!!! Me suutsime ühiselt saavutada meeletult palju ja loodetavasti saavutame ka tulevikus! Nüüd on vaja lahti mõtestada ja aru saada, mis meile selle edu tagas ja kust see peale hakkas..!
SK trenni minek oli ilmselt meie edu saladuseks. Ma loodan, et teil nüüd igav ei hakka ja te lugemist ei lõpeta, kuna te vastust juba nii kähku teate... :)
Kui nüüd tõsisemalt ja täpsemalt rääkida, siis kindlasti ei olnud see edu lihtsalt suvalise sõnakuulelikkuse trenne pakkuva inimese juurde minekus, vaid just Sveta trennidesse sattumine! Ta suutis meid kõigest paari kuuga viia nii kaugele, et saime varsti eneselegi märkamatult osaleda ilma rihmata kõikvõimalikel ametlikel ja mitteametlikel võistlustel, toimugu need siis sees või väljas! See tundub siiamaani nii uskumatu, arvestades milline Ferry kunagi oli. Seda sõna "kunagi" kipun ma antud kontekstis juba liiga tihti kasutama - see oli tegelikult ju vaid aasta tagasi! See näitab, et oleme juba "harjunud" sellega, et kõik kukub viimasel ajal ilusti välja (stabiilsed tulemused on võimelised tulema ainult koostöös hea treeneriga)!
Algus tundus tegelikult üsna lootusetu. Sveta aga pani meid edusamme tegema esimesest trennist alates!
Ma mäletan, kui minu jaoks oli täiesti võimatu võtta koera küljest ära jalutusrihm (loe: http://www.fertsu.blogspot.com/2012/02/sk-trenn-100211.html). Ning kui Sveta seda peatselt märkas, oli see minu jaoks algul täielik surm :))) Mu käed värisesid esimesed paar trenni, aga kuna me tegime seda regulaarselt, siis peatselt sain aru, et midagi ei juhtu - koeral on halli seinad ümber ja ta ei saa kuskile kaugemale põgeneda! Ja kui Sveta mõnda aega Ferry peale karjus ning teda asjadega loopis :)) siis varsti sai ka Ferry aru, et pole just kuigi kasulik mööda platsi niisama ringi tormata..!
See "rihma haigus" oli eelkõige minu probleem, kuid mõjutas loomulikult ka väga tugevalt koera käitumist. Kui selle "ravi" hakkas toimima, muutusid kõik asjad kohe palju paremaks!
Nüüd teeme me trenne alati ilma rihmata ning see on juba normiks kujunenud.
Nii me vaikselt arenesime ning hakkasime osa võtma üle platsi toimuvatest ühistrennidest (loe: http://www.fertsu.blogspot.com/2012/02/sk-uhistrenn-110212.html) ja mitteametlikest võistlustest (loe: http://www.fertsu.blogspot.com/2012/02/mitteametlik-sk-voistlus-240212.html).
Kui detsembris osalesime me oma enese tarkusega ettevalmistatuna esimesel mitteametlikul SK võistlusel, siis veebruariks oli Sveta jõudnud meiega ligi poolteist kuud tööd teha :) Siis polnud küll veel ideaalset tulemust, kuid ma ei hakanud närvitsema juba nädal enne võistlust! Ja nagu Sveta mulle algusest peale ütles - see väheneb järk-järgult kogemuste tekkides. Nii läkski - iga võistlusega tuli närvipinge järjest hiljem (esmalt paar päeva enne võistlust, siis eelmisel õhtul, seejärel võistluspaika sõites, siis võistluspaigas olles ning lõpuks alles võistlusplatsile minnes).
Märtsis hakkasid trennid toimuma väljas, esmalt TAKO halli ees. Kuni mai kuuni olime seal, püsivusi tegime siiski sees (tavaliselt enne AG trenni algust, kui juba inimesed ringi kõndisid).
Enne järjekordset mitteametliku võistlust (loe: http://www.fertsu.blogspot.com/2012/05/mitteametlik-sk-voistlus-060512.html) olid jätkuvalt ettevalmistavad ühistrennid üle terve platsi.
Mai lõpus kolisime hoiupaiga platsile, kus peatselt toimus ka meie esimene ametlik võistlus (loe: http://www.fertsu.blogspot.com/2012/06/sk-voistlus-090612.html)! Selleni oli tol hetkel aega vaid 2 nädalat, mis oli natuke vähe Ferry väliplatsidega harjutamiseks. Kuid siiski see oli väga suur samm edasi ning tol korral saadud III järk motiveeris meid rasket tööd jätkama! Osalesime regulaarselt treeningutel ning mitteametlikel võistlustel "koduplatsil".
Juulis toimus üks mitteametlik võistlus (loe: http://www.fertsu.blogspot.com/2012/07/mitteametlik-sk-voistlus-290712.html) ka võõral platsil, kus osalesime, et valmistuda järgmiseks ametlikuks võistluseks augustis (loe: http://www.fertsu.blogspot.com/2012/08/sk-voistlus-110812_11.html). Seal saime ka oma esimese võrratu tulemuse kirja - I järk, täiesti võõral platsil!!!
Augusti lõpus oli veel üks mitteametlik võistlus koduplatsil (loe: http://www.fertsu.blogspot.com/2012/08/mitteametlik-sk-voistlus-290812.html) ning algas valmistumine SK EMV etteasteks septembris. Meie küll tegime etteastet vähe madalamas klassis, kui meistritiitlile võistlejad, kuid sellegipoolest võtsime seda täie tõsidusega. Kui ilmnes, et suurvõistlus ei toimugi Viimsi staadionil, kus olime pidevalt trenne teinud, oli küll hetkeline paanika, kuid peatselt kohandusime ümber ning jõudsime teha ühe trenni Lauluväljakul - uues toimumiskohas. Kuigi selleks võistluseks jõudsime me kõige vähem valmistuda, saime just seal oma kõrgeimad punktid ALG-klassis (178) (loe: http://www.fertsu.blogspot.com/2012/09/sk-voistlus-080912.html)! See oli moment, mil võis juba öelda, et Ferry suudab ka võõrastel platsidel teatud juhtudel ideaalseid sooritusi teha! Tookord suutis ta seda aga eriti raskes olukorras (väga palju koeri, pealtvaatajad ning hiiglaslik Lauluväljak)! Sellel võistlusel saavutasime lisaks TAKO Suvekarika (ehk meie 3 esimese ametliku võistlusega) üldarvestuses III koha!
Septembri lõpus osalesime võistlusel Pärnus (loe: http://www.fertsu.blogspot.com/2012/09/sk-voistlus-290912_29.html), eesmärgiks saada kätte viimane I järk, mis vajalik, et medaliga üle minna kõrgemasse, AVA klassi! Ootuspäraselt võistlus mööduski ning nüüd oli vaja jätkata tööd järgmises klassis võistlema hakkamiseks.
Trenne jõudsime enne järgmist etteastet teha vähe, aega oli sisuliselt 20 päeva. Võistlus toimus uues sisehallis, kuhu me varem sattunud polnud. Jõudsime seal teha 2 trenni, kuigi rahulikuks kohanemiseks oleks vaja läinud umbes 10. Esmakordne proov läks aga üle ootuste hästi (loe: http://www.fertsu.blogspot.com/2012/10/sk-voistlus-201012.html) - saavutasime AVA-klassis esimese koha, esimese järgu, 176,5 punkti ning saime lisaks veel ka eriauhinna "Tulevikulootus"!
Sellega lõppes meie ametlik võistlushooaeg, kuid treeningud ja mitteametlikud võistlused loomulikult jätkusid - viimaseid oli novembri ja detsembri jooksul tervelt 3!
Algas valmistumine järgmiseks hooajaks, kus me peame varem või hiljem tegema proovi VÕITJA klassis. Et see paremini edeneks, võtsime alates novembrist Sveta juures eratrenne.
SK kohapealt on nüüd vist suuresti kõik.
Lisaks osalesime Ferryga Pitch & Go (eseme äratoomise) võistlustel, mis olid lihtsalt suve jooksul vahepealseks lõbuks, kui tööd juba liiga palju sai :)
Nüüd faktiliselt:
Kokku 18 võistlust, nendest:
16 sõnakuulelikkuse ja 2 Pitch & Go võistlust, millest omakorda:
11 mitteametliku ja 5 ametliku sõnakuulelikuse võistlust, Pitch & Go võistlused olid mõlemad mitteametlikud.
Auhinnalistest kohtadest saavutasime tänavu SK võistlustel:
2 x 3. koha
8 x 2. koha
2 x 1. koha
16´st SK võistlusest 12´l korral olime pjedestaalil!
Järkudest saime SK võistlustel:
1 x III järgu
3 x II järgu
12 x I järgu
Keskmine punktisumma SK võistlustel 167 p.
Parim tulemus Pitch & Go´l oli 160 p/ 8 viset.

Ferry on sel aastal olnud ikka meeletult tubli koer!

SK probleemidest

Alustan veidi muudel teemadel kui tavaliselt. Ma pean tunnistama, et ei suuda ja ei viitsi kontrolli koera üle trennides tagada. Jutt käib siis ilma rihmata olekust. Asi on olnud stabiilselt halb kogu aeg. Eriti just üksinda trenni tehes. Kuigi mulle on öelnud kõik 5-6 treenerit, kes meil olnud on, et tee trenni pika rihmaga, harjuta juurdetulekut jne, siis selle asemel ma teen ruutu saatmist ja kõrvalkõndi. Noh neid peab ka tegema, aga... Probleemidega tegelemine ja halbade harjumuste ümbeõpetamine on kindlasti kordi raskem ning samuti igavam. Eriti hulluks ajab, kui koer pika rihma otsas 99% juhtudel teab, et ta mitte kuhugi ja mitte kuidagi joosta ei saa ning kui teed esimese katse peale mitmekuist treeningut rihm ära võtta ja ta siis automaatselt ajama paneb...
Põhjused miks ma pole probleemiga tegelenud on järgnevad:
1) Treeneriga grupitrennides on olukord tunduvalt parem (st. päris koolitusplatsil, kus situatsioon peaks olema raskem) ja on lootus, et probleem seal kaob.
2) Pika rihmaga jändamine on ebamugav.
Esimesest punktist veidi pikemalt rääkides, siis olen märganud, et  reedestes grupitrennides on Ferry ka ilma rihmata teiste koerte läheduses võimeline väga hästi keskenduma (nii sees kui väljas), käsklusi täitma, püsima... Siin on minu arvates järgnevad variandid, miks (võib-olla isegi kõik neist):
1. Koer tajub ära, et antud kohas toimub midagi teistmoodi. Aga mis see olla võiks?
A) Ta teab, et teeme häirijatega (teiste koertega) trenni.
B) Minu käitumine või enesekindlus on üksi treenides teistsugune.
C) Treeneri juuresolek ja konkreetne kava iga trenni jaoks (kõik on täpselt paigas ning pole selliseid pause, kus mõelda mida järgmiseks teha).
Iseenesest ma võin 100% leppida, et jalutan temaga elu lõpuni rihma otsas, kui treeningplats hakkab tema jaoks tähendama sõnakuulamist, keskendunud ja rahuliku olekut ning me saame normaalselt võistelda.
Mõned ütlevad, et need on otseses seoses omavahel - kui koer ei kuula tavalises elus sõna, ei kuula ta seda ka võistlustel. Aga mulle jälle tundub, et koer on võimeline endale looma kas erinevat olukorda - treeningplats ja jalutuskäikudel tehatavad trennid.
 Samas - kuidas ma siis jalutuskäikudel ja avalikes kohtades trenni teen, kui ta peaaegu igas trennis vähemalt 1 korra kaugemal oleva suvalise inimese/koera juurde jookseb (vahendeid valimata, kasvõi üle autotee). Varem oli see koerte põhine, nüüd on stabiilselt ka inimestele üle kandunud. Olen ikka karjunud et ärge tehke pai aga kes see kuulab. Ja tulemus on käes. Pikk rihm on võib-olla see imevahend, võib-olla mitte. Igatahes midagi peab ette võtma.

Viimaste võistluste analüüs

Lugesin täna üle meie viimase kahe võistluse kommentaarid. Hakkasin lähemalt vaatama ja sain oma kahtlustele kinnitust - meie punktisummad on enamikel võtetel olnud samad või kõikunud 0,5-1 punkti võrra.
See värviline tabel (all) on tehtud järgnevalt: punasega on heas mõttes stabiilsed võtted (0,5-1 punktiline erinevus ning kõrge punktisumma), sinisega halvas mõttes stabiilsed võtted (0,5-1 punktiline erinevus ning madal punktisumma). Halliga on täiesti erinevalt läinud võtted.

18.12.11 ma. võistlus
1. Ligipääsetavus - 10 x 1 = 10 p
2. Grupis lamamine - 5 x 3 = 15 p
3. Liikumine kõrval rihma otsas - 10 x 2 = 20 p
4. Liikumine kõrval ilma rihmata - 10 x 4 = 40 p
5. Lamama minek liikumise pealt - 9,5 x 2 = 19 p
6. Juurdetulemine - 10 x 3 = 30 p
7. Seisma jäämine liikumise pealt - 9,5 x 2 = 19 p
8. Tõkke ületamine - 9,5 x 2 = 19 p
9. Üldmulje 9,5 x 1 = 9,5 p

24.02.12 ma. võistlus
1. Ligipääsetavus - 10 x 1 = 10 p
2. Grupis lamamine - 6 x 3 = 18 p
3. Liikumine kõrval rihma otsas - 9 x 2 = 18 p
4. Liikumine kõrval ilma rihmata - 0 x 4 = 0 p
5. Lamama minek liikumise pealt - 9,5 x 2 = 19 p
6. Juurdetulemine - 10 x 3 = 30 p
7. Seisma jäämine liikumise pealt - 9,5 x 2 = 19 p
8. Tõkke ületamine - 10 x 2 = 20 p
9. Üldmulje 9 x 1 = 9 p
Kõige rohkem on punast värvi :))) Seega kui jätta nüüd välja see hall erand, siis on väga hästi näha, et ainuke võte, mis on järjekindlalt ..... läinud, kannab nime püsilamamine.
Selline tulemuste võrdlemine  ja analüüsimine tundub väga kasulik olevat, nii et teeme seda kindlasti ka tulevikus.

SK võistluse püsilama II katse (video)

Alates 3.20

SK trenn 23.02.12 ja homse võistluse eesmärgid

Pargis. Tehtud sai:
Kõrvalkõnd (põhiliselt sirged), kontakti hoidmine kõrvalasendis, kõrvalasendist & liikumiselt lamama minek (liikumiselt tegime ka seisma jäämist), juurdetulek (2 läbijooksu).

Homse SK võistluse kohta sain teada veel nii palju et:
1) ALG-klass toimub paraleerselt DEBÜÜT-klassiga, st. poolel platsil (nagu eelmine kord).
2) oleme viimane võistluspaar (häirib mind kuidagi).
3) püsilamamine grupis on viimane võte, tehakse peale ind. võtteid (pole sedasi kunagi proovinud, seega saab olema huvitav vaadata, kuidas Ferry käitub).

Homse SK võistluse eesmärgid:
1) mitte närvitseda ja teha ise rumalaid vigu
2) mitte saada nulle
3) saavutada esimest järku
4) saada järjekordne võistluskogemus :))
5) kui esimesed kolm on edukalt tehtud (väikse lisaga loomulikult), siis ehk ka olemine TOP5 sees?!
Ok, viimast "kohustuslikuks" eesmärgiks ei sea, aga ülejäänud küll :))

SK seisust ja muust

Natuke üldist, natuke analüüsimist, natuke lähiaja plaanidest.
Kui aasta alguses seadsin meile eesmärgid, siis lähtusin eelkõige sellest, mida oleks reaalne saavutada, juhul kui teha kõike rutiinselt ja järjepidevalt. Rutiini tekitamine oli ka üks punktidest, kuid paraku pole seda praeguse seisuga tekkinud.
Viimased 2 nädalat on olnud rasked ning tuleb tõdeda, et päevas on ikkagist lõplik arv tunde - kui teed üht, siis teist enam ei jõua.
Selleks, et SK´s edukas olla, peaks koera treenimisele lisaks ka muude vajaduste eest vastutama üks inimene. Seda enam, kui on probleemiks, et koer ei hinda koerajuhi (treeneri) tähelepanu. Meil see mure täiesti olemas. Treeneri soovituste kohaselt peaks mitmeid asju just koduses elus muutma. See tähendaks muuhulgas, et mina peaksin olema see, kes koeraga hommikul välja läheb (ja peale seda mitte koju magama, vaid kooli), jalutuskäigud võtaksid hoopis teise suuna (trenni tegemine) ning muutuksid veel mõningad asjad. Kuna see nädal on meil koolis "suusavaheaeg", siis seetõttu leidub ka palju rohkem vaba aega. Vähemalt alguses tundus nii. Eelmisest nädalavahetusest saadik on meil käinud ühe toa remont - tassisin materjali ehitusmehele tuppa, viisin ülejäägid keldrisse, kondasin emaga ehituspoodides, käisin linde pildistamas... Paistab, et iga selline tegevus võiks võtta ehk paar tundi - aga kui nüüd need tunnid kokku liita... Noh, ausalt öeldes hommikul kella 6st 7ni ei ole siin veel ühtegi töömeest ega ka valgust pildistamiseks. Sel kellaajal ma magan kui võimalik :)) Koera edukuse nimel tuleks lühendada arvutis olemist, magama minna varem ja olekski nagu kõik korras.
Hetkel olen ma niikuinii haige (kurat, reedel peab ju veel SK võistlusele minema), seega sellest nädalast ma ennast piinama ei hakka. Aga kui hakkab kool? Ehk teha siis need muudatused ning loota, et nendest on abi? See loomulikult tähendaks ka, et ma kasutaksin seda väljaskäigu aega väga teadlikult ära - niisama ümber kvartali lonkimine ei vii mitte kuskile. Treeneri käest tuleks täpsemalt veel küsida.
Mulle tundub, et ma kirjutasin selle teksti rohkem endale, aga noh nüüd on mu mõtted siis avalikult kirjas :)) Homme teeme viimase SK trenni - midagi päev enne võistlust niikuinii muuta ei saa - seega võtame suhteliselt vabalt nii trenni kui ka ülehomme toimuvat võistlust.
PS: Mingi progress on olemas, sest enne eelmist võistlust olin ma mitu päeva ette paanikas, aga nüüd on nagu kõvasti rahulikum :))

SK püsilama

Leidsin juhuslikult youtubest detsembri mitteametliku võistluse video püsilamamisest. Ferry haukumine on ka peale saadud ning seda nii, et kõrvadel hakkab valus :)) Aga kogu seda tralli vaadates, peab mainima, et Ferry oli toona väga tubli, et üldse ära lamas! Järgmiseks korraks üritaks lisaks ka haukumise ära kaotada..!

Lähiaja plaanid (veebruar-märts)

Jaanuar on kohe-kohe lõppemas, erilisi saavutusi ta meile pole toonud. Vaatasin antud hetk üle lähiaja võistlused ning tegin mõningad plaanid.

VÕISTLUSKALENDER
Veebruar
1. 11.02 SK grupitreening (TUBLI) – sisuliselt sama kasulik, kui ma. võistlus. Osaleme.
2. 18.02 SK võistlus (TAKO) – ametlik, aga kahjuks liiga vara veel, et osaleda.
3. 24.02 SK võistlus (TUBLI) – mitteametlik, osalemine on 100%, kuna mitte üheltki ma. võistluselt pole antud hetkel lubatud mõjuva põhjuseta puududa :))

Märts
1. 17.03 SK võistlus (TAKO) – ametlik, ilmselt üks viimastest sisehalli võistlustest (loe võimalustest) kuna kevad-suvi periood jõuab peale seda juba kätte ning võistlused hakkavad rohkem toimuma väljas. Väliplatsidega on meil aga lood kehvad. Seega oleks rangelt soovitatav osaleda, kui vähegi võimalik.

TREENINGUD/VALMISTUMINE
Tuleks maksimaalselt ära kasutada võimalusi hallis trenni teha, et koer harjuks. Rutiini tekitamine (püsivusvõtetele minek jne).
Häirijatega trennid on vajalikud, neid on võimalik teha lisaks hallile: RV näitusel, koerteplatsi juures/sees, kaubanduskeskuste ees ning veel sajas kohas. Küsimus on pigem selles, kuhu ma viitsin ja jõuan ajaliselt minna.

Treeneritest ja nendega seonduvast

Ma olen ise teinud mitmeid treenerivahetusi koera eluea jooksul ning tean päris palju tuttavaid inimesi, kes tunnevad või on tundnud: "jooksen ühe treeneri juurest teise juurde ja midagi paremaks ei lähe, aga aega ja raha kulub küll". See on üks paha tunne ja põhjus miks ma seda üldse siia kirjutama tulin, peitub selles, et nii palju inimesi lasevad mööda aastaid oma koera elust, raiskavad tohtutult aega ja raha ning mingi hetk maha istudes märkavad, et "midagi läks vist paremaks, aga põhiprobleem on ikka alles". Täpselt sama juhtus ka minuga... Jutt ei käi kutsikana võetud koertest, kelle puhul omanik teadis, milleks koera võttis, seadis endale eesmärgid, sattus õige treeneri juurde ja on praegu võib-olla väga edukas. Jutt käib nendest koertest, kelle omanik on koertekoolituses algaja ja kelle koeral on tekkinud mingisugune käitumisprobleem (ükskõik mis laadi ja ükskõik mis raskusastmega).
1. Koera treenimine nõuab kannatust - jah, ilmselt pole mul olnud seda mingil hetkel piisavalt ning oodates tulemusi, mida koheselt ei tule, on kõige lihtsama variandina treeneri vahetamine.
2. Eesmärgid, meetodid, konkreetse probleemi lahendamine - omanik peab teadma mida tahetakse ja seadma endale eesmärgid. Kui need pidevalt muutuvad või kasvavad või nendes jõutakse kindlale otsusele alles mitme trenni/kuu/aasta pärast, siis senikaua ongi stabiliseerumine ja probleemi lahendamine raskendatud.
Kui algul soovitakse, et koer jalutuskäigul juurde tuleks, aga hiljem tahetakse juba võistlema minna ja 10 muud elementi selgeks saada ja omanik võib-olla isegi lepib sel momendil, et ok, ma jalutan siis rihma otsas, aga probleem jääb sinnapaika ja tegelikult ta ju ei lahene ning kui omanik tahab nüüd kunagi tulevikus minna uuesti ilma rihmata jalutama, meenub talle, et ma käisin koeraga kolme treeneri juures ja ikka ei saanud juurdetulekut selgeks tehtud, huvitav kas koer on loll või? See on kuidagi nii tüüpiline ning seda siin analüüsides meenub mulle endale ikka ja jälle, kuidas ma ise ilma rihmata kuskil käinuna olen vihastanud ja mõelnud midagi stiilis "vist ei saagi seda korda". Sel hetkel on raske mõelda, et käisid trennis teistel eesmärkidel - meenuda tahavad ainult märksõnad koertekool ja palju trenne...
3. Seminaridel käimine - ajab pea sassi. Kui jutt käib lihtsamatest kuulekuse elementidest või tüüpilisematest käitumisprobleemidest, siis iga vähegi kogenud treener (vot seda võib muidugi raske leida), peaks suutma neid lahendama hakata. Kui nüüd omanik käib samal ajal teiste koolitajate seminaridel, kelle meetodid võivad olla hoopis teised, hakkab ta neid suure tõenäosusega ka oma trennides rakendama ning koer läheb kokkuvõttes ainult segadusse, rääkimata omanikust endast.
Ma pean tunnistama antud hetk, et olen nüüd leidnud treeneri, kelle meetodid on usaldusväärsed, trennid alati toredad ning mis põhiline - ta oskab inimestega hästi suhelda (võib-olla varasemate treenerite juures ei olnudki üheski nendes osades puudujääke, aga ma ise ei teadnud, mida ma täpselt tahan või puudus mul kannatus).
Aga miks pidi selleks minema 4 aastat? See on kuidagi kurb ja sellega on raske leppida, samas - see on uus elukogemus. Öledakse, et inimene õpib terve elu, aga elu saab kunagi läbi ka :))
Arutelu, arvamused, kriitika jm. oodatud kommentaaridesse!