Treeneritest ja nendega seonduvast

Ma olen ise teinud mitmeid treenerivahetusi koera eluea jooksul ning tean päris palju tuttavaid inimesi, kes tunnevad või on tundnud: "jooksen ühe treeneri juurest teise juurde ja midagi paremaks ei lähe, aga aega ja raha kulub küll". See on üks paha tunne ja põhjus miks ma seda üldse siia kirjutama tulin, peitub selles, et nii palju inimesi lasevad mööda aastaid oma koera elust, raiskavad tohtutult aega ja raha ning mingi hetk maha istudes märkavad, et "midagi läks vist paremaks, aga põhiprobleem on ikka alles". Täpselt sama juhtus ka minuga... Jutt ei käi kutsikana võetud koertest, kelle puhul omanik teadis, milleks koera võttis, seadis endale eesmärgid, sattus õige treeneri juurde ja on praegu võib-olla väga edukas. Jutt käib nendest koertest, kelle omanik on koertekoolituses algaja ja kelle koeral on tekkinud mingisugune käitumisprobleem (ükskõik mis laadi ja ükskõik mis raskusastmega).
1. Koera treenimine nõuab kannatust - jah, ilmselt pole mul olnud seda mingil hetkel piisavalt ning oodates tulemusi, mida koheselt ei tule, on kõige lihtsama variandina treeneri vahetamine.
2. Eesmärgid, meetodid, konkreetse probleemi lahendamine - omanik peab teadma mida tahetakse ja seadma endale eesmärgid. Kui need pidevalt muutuvad või kasvavad või nendes jõutakse kindlale otsusele alles mitme trenni/kuu/aasta pärast, siis senikaua ongi stabiliseerumine ja probleemi lahendamine raskendatud.
Kui algul soovitakse, et koer jalutuskäigul juurde tuleks, aga hiljem tahetakse juba võistlema minna ja 10 muud elementi selgeks saada ja omanik võib-olla isegi lepib sel momendil, et ok, ma jalutan siis rihma otsas, aga probleem jääb sinnapaika ja tegelikult ta ju ei lahene ning kui omanik tahab nüüd kunagi tulevikus minna uuesti ilma rihmata jalutama, meenub talle, et ma käisin koeraga kolme treeneri juures ja ikka ei saanud juurdetulekut selgeks tehtud, huvitav kas koer on loll või? See on kuidagi nii tüüpiline ning seda siin analüüsides meenub mulle endale ikka ja jälle, kuidas ma ise ilma rihmata kuskil käinuna olen vihastanud ja mõelnud midagi stiilis "vist ei saagi seda korda". Sel hetkel on raske mõelda, et käisid trennis teistel eesmärkidel - meenuda tahavad ainult märksõnad koertekool ja palju trenne...
3. Seminaridel käimine - ajab pea sassi. Kui jutt käib lihtsamatest kuulekuse elementidest või tüüpilisematest käitumisprobleemidest, siis iga vähegi kogenud treener (vot seda võib muidugi raske leida), peaks suutma neid lahendama hakata. Kui nüüd omanik käib samal ajal teiste koolitajate seminaridel, kelle meetodid võivad olla hoopis teised, hakkab ta neid suure tõenäosusega ka oma trennides rakendama ning koer läheb kokkuvõttes ainult segadusse, rääkimata omanikust endast.
Ma pean tunnistama antud hetk, et olen nüüd leidnud treeneri, kelle meetodid on usaldusväärsed, trennid alati toredad ning mis põhiline - ta oskab inimestega hästi suhelda (võib-olla varasemate treenerite juures ei olnudki üheski nendes osades puudujääke, aga ma ise ei teadnud, mida ma täpselt tahan või puudus mul kannatus).
Aga miks pidi selleks minema 4 aastat? See on kuidagi kurb ja sellega on raske leppida, samas - see on uus elukogemus. Öledakse, et inimene õpib terve elu, aga elu saab kunagi läbi ka :))
Arutelu, arvamused, kriitika jm. oodatud kommentaaridesse!

Väga kasulik lõik :)

Hakkasin jälle enne võistlust närvitsema ning seoses sellega oli mul vaja mingit abi (psühholoogilist sorti). Leidsin agility foorumist teema, milles olevad paar lauset kirjeldasid täpselt probleemi, mis mind vaevab. Antud teksti loen ma pühapäeva hommikul, enne kodust väljumist, kindlasti uuesti üle!
Kasuks võib see tulla ka tulevikus, seega panen ta siia kirja, et oleks olemas.
"Võib-olla tekitad sa endale hunniku asjatuid pingeid seoses pealtvaatajatega, mõeldes muudkui, et issand jumal, kõik ju vaatavad, et jälle meil välja tule, mis nad küll mõtlevad jne jne. Kui sinu ambitsioonid on kuidagi pealtvaatajate "ootustega" seotud, siis usu mind, kõik teavad, et võistluspaaridel on igasugu kiikse, millega maadeldakse ja keegi ei vaata imelikult kui need ka võistlusrajal välja löövad. Ühesõnaga mõtle, kas sind huvitab sõpradega veedetud tore päev, teie enda areng ja see, et sul ja koeral on lõbus ja super kui selle käigus peaks ka võistluse võitma või huvitab sind ikka ja eelkõige võitmine"

Ferry SK seis ja uue aasta lubadused

Kuigi ma panin meid kirja Debüüt klassi, siis hakkasin mõtlema, et see ei ole tegelikult probleemide lahendus...
Miks ma meid mitteametlikule võistlusele kirja panin: Võib maiusega premeerida (meeleolu ja motivatsiooni probleem)
Miks ma meid Debüüti klassi kirja panin: kõrvalkõnni skeem pole nii pikk (tehniline elemendipõhine probleem), üldine soorituste aeg pole nii pikk (meeleolu ja motivatsiooni probleem).
Me võiksime edukalt võistelda ametlikult nii ALG kui AVA klassis, aga selleks on vaja midagi ette võtta eelpool mainitud probleemidega. Kindel on see, et ma ei hakka mingeid suuri muudatusi tegema enne mitteameltliku võistlust (ajaks koera segadusse), aga peale seda olen valmis kasvõi kõik võtted ja koera senised arusaamad laiali lammutama, kui vaja peaks olema.
16. novembri postituse kommentaarile, kus küsiti, miks ma koeraga kuskile SK trenni ei lähe, kui võistelda tahan, vastasin toona järgnevat tsitaati sisaldava vastusega: "Probleemid erinevate elementidega olid meil ka varem, kuid nüüd olen veendumusel, et läbimõeldud tööga saab need asjad ka omal käel lahendada."
Paraku tuleb endale tunnistada, et mul puuduvad ideed ja süsteemne lähenemine kõrvalkõnni ümber õpetamiseks nii, et koer teeks seda õieti ja samuti puuduvad ka kogemused, et panna koer töötama õiges meeleolus. Aivo loengul võisin ju käia, aga üldiselt peaksid suuremad projektid (kus koerale on tükk aega kinnistatud valesid asju) toimuma ikkagist treeneriga koostöös. Minu uue aasta lubadus - me lähme SK trenni!

Hommikune õueskäik

Kell on hetkel 5.59 - tulin just 10 minutit tagasi Ferruga õuest. Öö jooksul oli maha sadanud korralik kiht lund, mis tähendab, et on lootust, et see jääb ka mõneks ajaks maha. Tegelikult võib ta ju minu poolest ära sulada, aga loomulikult alles pärast seda, kui me oma uue portsu talviseid pilte saame tehtud! Selline ma olengi.. :d
No igatahes, kell 4.50 läksime uksest välja, tegime tiiru ümber kvartali ning tulime tagasi hoovi. Kuna mul oli päris igav seal seista ja oodata, siis mõtlesin, et lähen toon õige toast nutsu, et siis natuke mängida loomaga. Siis aga tuli mulle meelde, et Ferry on ju nõus sikutama kõigega! Ja võtsin siis jalutusrihma ja tegime sellega sikutusmängu, toomist kah kusjuures :d Siis jooksime hoovis ringi, mängisime peitust ja läksime tuppa tagasi.

Ma olen vist ikka täiesti hull. Täna on teine jõulupüha!!! Ja mida teen Mina??? Lähen oma koeraga kell 5 hommikul õue!!!

Motiveerimise loeng 18.12.09

Reedel oli siis see päev, mil toimus Aivo korraldatud loeng, teemal "sportkoera motiveerimine".
Jõudsime esimestena kohale ning kui sai halli korraks sisse kiigatud, siis läksime valvuriputkasse sooja. Õues oli päris normaalne ilm.. -15 kraadi. Jää. Lumi. Puuduliku sõiduoskusega autojuhid..

Igastahes, loengul oli äge. Kõigepealt Aivo rääkis veidi ning siis proovisime seda praktikas.
Kui tuli meie kord, polnud Ferry algul valmis üldse minuga mängima, kuid siis läks ta Aivo mänguasju uudistama ning leidis sealt ühe, millega ta oli nõus mängima.
Aivo seletas, et koerale ei ole mäng huvitav, kui ta kunagi võita ei saa. Ja seetõttu tuleb lasta koeral vahel sikutusmänge võita.
Samuti rääkis ta mänguasjadest, vastas küsimustele jne.
Peale loengut sõitsime Aileniga linna, kust siis tema marsale ruttas ning mina bussi peale.