Jazzi SK võistlus 14.06.14

Laupäeval osalesime Jazziga TAKO korraldatud ametlikul SK võistlusel, kohtunikuks oli Svetlana Zolotnikova. Tulemuseks SK1-klassis 1. koht, I järk, 263,5 punkti!

Hindamislehelt:
1. Grupis lamamine - 9 x 3 = 27 p

2. Kõrvalkõnd ilma rihmata - 8 x 3 = 24 p
3. Seisma jäämine liikumise pealt - 9,5 x 2 = 19 p
4. Juurdekutsumine - 9,5 x 3 = 28,5 p
5. Istuma minek liikumise pealt - 10 x 2 = 20 p
6. Saatmine ruutu - 9,5 x 4 = 38 p
7. Eseme toomine - 10 x 3 = 30 p
8. Kaugjuhtimine -9 x 3 = 27 p
9. Juurdekutsumine koos hüppega üle tõkke - 10 x 3 = 30 p
10. Üldmulje - 10 x 2 = 20 p

Kommentaarid:
Viimane postitus siia blogisse oli märtsis. Ja kui nüüd täiesti aus olla, siis kuni aprilli alguseni me midagi eriti ei teinudki. Kooli lõpetamine, gümnaasiumikatsed ja eksamid võtsid oma aja. Kuid tunduvalt rohkem oli asi ikkagi jaanuarikuistes sündmustes. Ja nendega leppida on tänase päevani väga raske... Ma tahtsin agilityt teha. Väga tahtsin... Kuid see on saatus ning sellega tuleb siis vist leppida. Kuidagi. Aga motivatsioon oli kadunud.
Jaanuaris osalesime me Jazziga ametlikul SK võistlusel, kus esimesest järgust lahutasid meid vaid mõned punktid (ja seda ka minu rumala vea tõttu).. Peale seda algas nii-öeda mitte millegi tegemise periood. Ma pole tegelikult tänini kummagi koeraga trenni naasnud, kuid püüan selle vea peale homset kooli lõpetamist heastada. Mingis mõttes on see treeningpaus kindlasti ka kasuks tulnud. Alates aprillist olen nii Ferry kui Jazziga omal käel SK´d teinud ning üldiselt on seis stabiilselt hea. Kuid siiski on vaja grupitrenne (eriti Ferryga) ja meie hea treeneri nõu :) Seda enam, et olen nüüd mõlema koeraga valmistamas ette SK2-3 klassi, mis vajab kindlasti juba detailsemaid nõuandeid.
Kui nüüd tulla tagasi Jazzi SK võistluse juurde, siis algselt oli mind kutsutud liikumisjuhiks. Kuna aga osalejaid oli erakordselt vähe, siis otsustati, et kohtunik teeb ise selle töö ära. Seega liikumisjuhti polnud vaja ning mulle anti võimalus ennast osalema registreerida. See oli viimase hetke planeerimine ja ma imestan tänase päevani, kuidas ma suutsin nii operatiivselt tegutseda! Seda enam, et mul oli samal päeval koolis eksam. Sai uuritud  korraldajalt ajakava, lepitud kokku transport, registreeritud, tehtud pangaülekanne ja seda kõike hilisõhtul ja järgmisel hommikul 10 minuti jooksul. Kui ikka väga tahta, saab kõik uimerdamata tehtud!
Võistluseks me valmistusime iseseisvalt paari trenni jooksul. Üldiselt probleeme ei esinenud. Mul endal oli ainult eelmise võistluse kogemuse põhjal tekkinud väike hirm ruuduga - 40 punkti kaotada ei ole tore, ja see on kerge tulema, kui natuke hilja koera peatada, koer ei peatu hästi, või läheb liiga ruudu serva... Aga me saime sellega võistlusel suurepäraselt hakkama! Ohkasin kergendusest, kui nägin, et Jazz ruudu keskkohas peatus ja peale seda võtet teadsin, et meil on esimene järk käes! Ka muud võtted olid üldiselt sooritatud väga hästi. Vigadest on põhiliselt kaks asja, millele tuleks tähelepanu pöörata: Kõrvalkõnnil on Jazz liiga energiline ja surub vastu mu jalga üsna intensiivselt. Kõigis võtetes, kus tuleb lamama minna, vajub ta lamades liiga ette ja seetõttu tõuseb tagaosa kergelt püsti. See viga oli nii ruudus kui ka kaugjuhtimisel.
Võistlus möödus väga positiivselt. Tahaksin tänada Annet ja Svetat hindamise ning Juliat transpordi abi eest! Tänud teile!
Järgmine võistlus on planeeritud augustis. Tahaksin väga vahelduseks ka Ferryga osaleda, sest edasi on tulemas ainult sisehalli võistlused, kus meil on alati olnud raskem võistelda. Peab nüüd trenne tegema ja vaatama, kumb koer paremini valmis on. Ja alati on varuvariandiks Jazziga veelkord SK1 teha.

FOLLOW THE LEADER ENDORPHIN HIT - spordist maha kantud.

Pole blogisse kaua aega kirjutanud - kuna pole enam trenne teinud. Ja agility trenne ei hakka me kahjuks enam ka mitte kunagi tegema... Sõnakuulelikkus on lubatud, kuid piiratult - ja pole teada kui kaua.

Asi algas jaanuaris, mil Jazz ühest agility trennist otse Loomade Kiirabi kliinikusse tuli viia. Siinkohal pean ma meeletult tänama meie treenerit Svetat, kes asja tõsidusest kohe aru sai ning operatiivselt tegutses. Samuti Janelit, kes meid oma trenni ajast Mustamäele kohale sõidutas. Jazz oli tõesti kehvas seisus ning see süvenes trenni jõudes juba minutitega. Jazz oli endale midagi sisse söönud - röntgenpildilt leiti nii juhtmetraati kui ka kirjaklamber. Lisaks olid maksanäitajad 3 korda kõrgemad normist. Mürgistus tekkis ilmselt vasktraadi reageerimisel maohappega. Jazz jäi samal ööl tilguti alla ning pidi veel mitu päeva hiljem käima kliinikus tilka saamas. Saime kaasa antibiootikumid, spets. toidulisandeid, Pro Colini pastat ja Jazzi tuli sööta ainult pudruga - kõik ikka selleks, et pääseksime ilma operatsioonita ja asjad ilusti kõhust välja tuleksid. Õnneks tulidki.
Tol korral selgus ka, et Jazzil on liialt suur magu ja liialt väike maks (kõikvõimalikud seedimisprobleemid jne võivad olla sellega seotud). Lisaks ka maoseina paksenemine. Samuti imestas Loomade Kiirabi töötaja, et Jazzi selg on röntgenpildil selline nagu tavaliselt vanadel koertel...
Järgmine külastus oli vaid paar nädalat hiljem. Olgugi, et olime vahepeal võtnud vastu otsuse, et Jazz on nii päeval kui öösel puuris (sel ajal kui me teda jälgida ei saa ja pole kindlaks teinud närimise põhjust), suutis ta endale sisse süüa puuris aluseks olnud käteräti tükke. Taaskord ootas kliinik ja tilguti. Kuna eelmisel korral oli ta närinud läbi 3 tilguti voolikut, siis seekord pidin ma ise jääma tilga saamise ajaks kliinikusse (~3-4 tundi). Taaskord spets. söögid, pastad jne aitasid olukorrast hästi välja tulla. Kuna see oli teinekordne juhtum, hakkasid nii meie kui ka kiirabi töötajad järjest rohkem veenduma selles, et see närimise probleem on seotud Jazzi tervisega. Kõigepealt suunati meid neuroloogi juurde (Ranno Viitmaa, Tiina Toometi kliinik), kes ütles, et mingeid neuroloogilisi hädasid eriti ei tundu olevat, kuigi refleksid on veidi aeglased. Lisaks tegi ta geenitesti (et välistada geneetilised probleemid, mille osadeks sümptomiteks võivad olla just maksa ja mao probleemid). Test saadeti Saksamaale, kust see tuli tagasi vastusega, mis välistas ka selle geneetilise haiguse. Haiguse nimi, mida kontrolliti, on Trapped NeutroPhil Syndrome (TNS) ja selle kohta saab pikemalt lugeda siit: http://bryningbordercollies.com/TNS
Peale seda käisime Valdeku kliinikus kordus-ultrahelis (sinna saadeti meid kiirabi kliinikust, kuna neil pidi olema parem ultraheli masin), uurimaks kõhuõõnt. Sealsed spetsialistid kinnitasid varasemat - paksenenud maosein, liiga suur magu ja liialt väike maks.
Seejärel sai ette võetud selg ja puusad. Ja sealt see lõplik pauk tuligi.
Västriku kliinik, arst Andrus Allas, 07.03.14.
Diagnoos: Nimmelülide 6 ja 7 diskospondüloos, 12 rinnalüli ja 1 nimmelüli algav spondüloos, nimme-ristluu listees. Tavakoormust talub selg normaalselt, trennikoormust ei talu. Välistatud hüppamine ja intensiivne füüsiline liikumine. Võimalik sümptomite süvenemine elu jooksul.
Puusad olid väga ilusad olnud (loodetavasti A).
Spondüloos on enamasti kaasasündinud haigus (võib tekkida ka varajaste esimeste elukuude jooksul), mis väljendub selgroolülide jäikuses.
Listees tähendab, et luud/lülid on oma kohalt nihkunud.

Västriku kliinikus 07.03.14:

Lühidalt kokkuvõttes - Jazzi agilityga on kõik. Igaveseks. Mul on nüüd sisuliselt kaks Ferryt. Ebaõnn või saatus ei lase mul ka teise koeraga agilityt teha... Koeraga, kes sai spetsiaalselt sportkoeraks võetud. Või õigemini - kes meile sportkoeraks anti.
Kahju on. Tõeliselt kahju. Kahju koerast. Kahju endast. Kahju inimestest, kes lootsid meid näha agilitys võistlemas.
Siia blogisse ei tule kahjuks enam mitte kunagi mitte ühtegi postitust märksõnaga "Jazzi agility trenn" või "Jazzi AG võistlus"...
Väga-väga kurb on seda postitust kirjutada. Kuid need on faktid. Nüüd kuulevad nendest ka meie tuttavad. Inimesed, kes meile kaasa elasid. Inimesed, kes tahtsid, et me midagi saavutaksime. Inimesed, kes meisse uskusid. Kahju on.

Jazz saab kümne päeva pärast kahe aastaseks... Siin pildil on ta veel muretuna näiv, kahe kuune kutsikas.

Jazzi SK trenn 03.01.14

Aasta esimene trenn. Sedakorda Kalevi staadioni juures pargis. Viimati tegime seal trenni septembris, kui valmistusime SK eksamiks. Nüüd oli eesmärk läbi teha kõik SK1 klassi elemendid.
Püsilamamine - püsivusega on kõik ok. Lamama läheb üldiselt ilusti (ei maga enam käsku maha ja kiirus on samuti hea), aga aeg-ajalt jääb minu poole viltu. Premeerin nüüd välisküljelt, et sirgelt lamama kukuks.
Kõrvalkõnd - pole seda kaua aega teinud, mistõttu tehniline pool on veidi kehvemaks läinud. Tuletasime meelde ning taastasime vana hea olukorra. Peamiselt vajavad veel lihvimist ümberpöörded/pööre paremale - jääb liiga kaugele. Samuti jooks (jääb vahel maha).
Istuma minek liikumiselt - hea kiirusega, vaja ennast harjutada mitte koera kontrollima ja järgi vaatama.
Juurdetulek - kõrvale tulek võiks lähemalt toimuda (et ei jookseks mööda). Peab jälle regulaarselt tegema enne võistlust, pikk paus on olnud...
Seisma jäämine liikumiselt - vahel venitab ennast käsu saades liiga välja ja seega liigutab korraks tagakäppa mugavamasse asendisse. Peab uurima kuidas seda parandada saada, pole mõtet pool punkti teadlikult kaotada.
Ruutu saatmine - see võte on ehk kõige riskantsem, kuna ma ei  oska peatada koera õigel ajal (ja ta ei peatu alati piisavalt kiiresti) ja lisaks kipub Jazz jääma ruudu paremasse äärde. Peab seda keskkohta nii palju kinnistama enne võistlust, kui veel võimalik on.
Puuhantel - üldiselt kõik ok, kuigi tagasi võiks minu maitse järgi veel kiiremini tulla.
Kaugjuhtimine - kui pole häiritud - teeb ideaalselt. Kui on häiritud - võib igasugu asju teha. Õnneks on meil TAKO hallis laupäeval võistlustreening, ehk saab samal platsil seda võtet läbi teha.
Tõke -  ainus asi on kõrvale tulek nagu juurdetulekul.
Võib-olla olen ma liiga kriitiline ja need vead pole punktiliselt eriti suured. Aga ma olen idealist ja sellega pole kahjuks või õnneks midagi teha... Usun, et see on siiski positiivne omadus.
Igatahes peamist tähelepanu tuleb nüüd pöörata kõrvalkõnnile, ruudule ja kaugjuhtimisele. Ja ülejäänuga loomulikult tegeleme ka.

2014

Möödunud aasta oli väga edukas ja tõi meile mitmeid ilusaid tulemusi! Loodan, et ka teised jäid oma saavutustega rahule. Usun, et käesolev aasta tuleb veelgi parem ning seda kõigi jaoks! Soovin kõigile head uut aastat!
Millalgi peaks kirja panema eesmärgid antud aastaks, aga kuna nii kiire on, siis ei suuda sellele üldse mõelda. Prioriteet on praegu järgmisel nädalavahetusel toimuv sõnakuulelikkuse võistlus, milleks me usinalt valmistume.

Jazzi AG trenn 30.12.13

Aasta viimane agility trenn. Jazz oli äärmiselt tubli. Rada oli raske, A3 tasemel. Kokku 20 takistust. Vaatamata rasketele nurkadele suutis Jazz pulgad enamasti püsti jätta (60cm)! Pulki kukkus vist mõlemal ringil kaks ja ühe korra lammutas ka müüri. Kontaktpinnad olid suurepärased tänu mänguasjaga premeerimisele. Seekord oli probleeme slaalomiga - Jazz ei suutnud suurelt kiiruselt õigesse väravasse keerata ning tegi ka mujal vigu. Jäin sellegi poolest trenniga väga rahule. Loodan, et jätkame uuel aastal samas vaimus!
Olen siiani koguaeg mõelnud, et peaks enda juhtimise jaoks rohkem "keerutamisega" soome stiilis radasid tegema, kus takistuste vahel on väikesed vahemaad ja üleüldse ruumi vähe. Täna oli minu jaoks tõehetk ja samas hea nali, kui ma panin meie trenni raja agility programmi sisse, koos A-koera halli mõõtmetega. Ma algul arvasin, et programmis on mingi viga - plats ei saa ju nii väike olla... Vähemalt ei saa sinna mitte kuidagi meie joostud rada ära mahtuda! Vaatasin siis videot ja paigutasin takistused "kaardile". Ja nii oligi - keerutamist oi kui palju ja vahemaad täiesti olematud. Olen ilmselt sellega nii ära harjunud ja nüüd ajangi mingit segast juttu keerutamisega, raskematest radadest...

Jazzi AG trenn 29.12.13

Vahepeal on trennid täiesti regulaarselt toimunud - pole nendest lihtsalt kirjutama jõudnud. Oleme nüüd mõnda aega hüpanud 65cm ning Jazz hüppab juba tunduvalt paremini. Täna oli kõrguseks 60cm ning enamikes kohtades jäid pulgad püsti. Kontaktpindu oleme hakanud nüüd rohkem provotseerides tegema (ehk minu edasi jooksmisega). Jazz on äärmiselt kiireks läinud ning seda eriti kiigel. Nn. fly-off oli tänases trennis põhiviga. Proovisin mänguasjaga kontaktpindade premeerimist - Jazzile sobis see variant väga hästi. Osad pulkade ajamised on jätkuvalt lohakusest, kuid enamasti ta ajab neid ikkagi siis, kui tõke on nurga all või on palju keerutamist järjest. Tagant saatmised on jätkuvalt probleemiks (ei oska õige nurga alt hüpata). Ja loomulikult minu juhtimisega on need ka väga seotud - mida rohkem teda abistan (s.t näitan pöördeid varakult ja aitan õige nurga alt takistusi võtta), seda vähem ta pulki kukutab!