Alustan veidi muudel teemadel kui tavaliselt. Ma pean tunnistama, et ei suuda ja ei viitsi kontrolli koera üle trennides tagada. Jutt käib siis ilma rihmata olekust. Asi on olnud stabiilselt halb kogu aeg. Eriti just üksinda trenni tehes. Kuigi mulle on öelnud kõik 5-6 treenerit, kes meil olnud on, et tee trenni pika rihmaga, harjuta juurdetulekut jne, siis selle asemel ma teen ruutu saatmist ja kõrvalkõndi. Noh neid peab ka tegema, aga... Probleemidega tegelemine ja halbade harjumuste ümbeõpetamine on kindlasti kordi raskem ning samuti igavam. Eriti hulluks ajab, kui koer pika rihma otsas 99% juhtudel teab, et ta mitte kuhugi ja mitte kuidagi joosta ei saa ning kui teed esimese katse peale mitmekuist treeningut rihm ära võtta ja ta siis automaatselt ajama paneb...
Põhjused miks ma pole probleemiga tegelenud on järgnevad:
1) Treeneriga grupitrennides on olukord tunduvalt parem (st. päris koolitusplatsil, kus situatsioon peaks olema raskem) ja on lootus, et probleem seal kaob.
2) Pika rihmaga jändamine on ebamugav.
Esimesest punktist veidi pikemalt rääkides, siis olen märganud, et reedestes grupitrennides on Ferry ka ilma rihmata teiste koerte läheduses võimeline väga hästi keskenduma (nii sees kui väljas), käsklusi täitma, püsima... Siin on minu arvates järgnevad variandid, miks (võib-olla isegi kõik neist):
1. Koer tajub ära, et antud kohas toimub midagi teistmoodi. Aga mis see olla võiks?
A) Ta teab, et teeme häirijatega (teiste koertega) trenni.
B) Minu käitumine või enesekindlus on üksi treenides teistsugune.
C) Treeneri juuresolek ja konkreetne kava iga trenni jaoks (kõik on täpselt paigas ning pole selliseid pause, kus mõelda mida järgmiseks teha).
Iseenesest ma võin 100% leppida, et jalutan temaga elu lõpuni rihma otsas, kui treeningplats hakkab tema jaoks tähendama sõnakuulamist, keskendunud ja rahuliku olekut ning me saame normaalselt võistelda.
Mõned ütlevad, et need on otseses seoses omavahel - kui koer ei kuula tavalises elus sõna, ei kuula ta seda ka võistlustel. Aga mulle jälle tundub, et koer on võimeline endale looma kas erinevat olukorda - treeningplats ja jalutuskäikudel tehatavad trennid.
Samas - kuidas ma siis jalutuskäikudel ja avalikes kohtades trenni teen, kui ta peaaegu igas trennis vähemalt 1 korra kaugemal oleva suvalise inimese/koera juurde jookseb (vahendeid valimata, kasvõi üle autotee). Varem oli see koerte põhine, nüüd on stabiilselt ka inimestele üle kandunud. Olen ikka karjunud et ärge tehke pai aga kes see kuulab. Ja tulemus on käes. Pikk rihm on võib-olla see imevahend, võib-olla mitte. Igatahes midagi peab ette võtma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar