Ütlen algatuseks ära, et mul ei olnud üldse plaanis sedasorti postitust siia teha. Ma pole juba ammu enam viitsinud raisata aega selle peale, et arutleda oma blogis mida keegi teeb või tegemata jätab. Ütleb või ei ütle. Arvab või ei arva. Aga seekord ma seda siiski teen. Üle pika aja. Loodetavasti ühekordse erandjuhtumina.
Mu blogi pidi olema algusest peale koht, kuhu ma kirjutan oma koera trennidest ja võistlustest. Jalutuskäikudest ja kokkusaamistest. Meie ühistest saavutustest ning kehvematest tulemustest. Nüüd ma võtan käsile ja kirjutan asjast, mis puudutab teiste tegemisi, ütlemisi ja arvamisi. Kuna see teema on aga väga laia ulatusega, siis seetõttu ei pruugi siit midagi loogilist välja kukkuda. Võib tulla väga segane jutt. Aga vähemalt ma saan need osad kõik kirja panna, isegi kui need kokku ei sobi. Teid on igal juhul hoiatatud.
Olgu öeldud, et ma olen koertemaailmas üsna tuntud isik. Kui paljude silmis hästi ja kui paljude silmis halvasti - ma ei tea. Aga kindlasti on inimesi, kes on eriarvamusel, peavad mu tegemisi ebaõigeks, ebasündsaks jne.
Mulle ei lähe enamasti nende arvamused korda, sest kõik ei saagi ühel meelel olla. Ma teen seda, mida soovitavad mu koerte treenerid ja kõik. Varem otsisin ma abi internetist, küsisin sõpradelt-tuttavatelt, kuid nüüd olen ma jõudnud arusaaamale, et nõu saavad anda vaid pikaajalise kogemusega inimesed.
Ma olen isegi olnud valmis nende eriarvamustel olevate inimestega arutama, mu blogi lugemine ja kommenteerimine on enamuse ajast olnud ilma igasuguste piiranguteta. Ja on ka praegu. Ja ilmselt tulevikus. Kommentaarile saan ma vastata mulle sobival ajal ning soovi korral vastamata jätta. Inimesed, kes mind aga häirivad, on need, kes tänaval, bussis jne. midagi kommenteerima tulevad. Muidugi on lihtne öelda, et ignoreeri neid. Kui mõni suvaline isik tuleb rääkima sellest, kui kõhn mu koer on või kui valesti ma midagi teen, siis nendega on üldiselt asi kergem. Aga eilne juhtum näitas, et need inimesed ei ole suvalised inimesed. Nad tunnevad mind nimepidi, teavad et ma elan korteris, teavad mu koera võtmisest ja paljust muust. Nad väidavad, et me oleme varem koolitusplatsil kohtunud. Teavad mu blogi olemasolust.
Ma olen olnud aegade jooksul väga mitme treeneri juures ning neid koolitusplatse on olnud õige mitu. Tahest tahtmata tekkib küsimus, kes need inimesed siis on. Mina neid igatahes nägupidi ära ei tunne. Võimalik jah, et oleme kauges minevikus kohtunud.
Eilne juhtum puudutas siis karjakoera korteris pidamist. See jutt oli hästi provotseeriv ning mina oma iseloomuga ei suuda lihtsalt ignoreerida sellist asja. Vaidlesime bussipeatuses siis oma 5 minutit, kuni bussi tulek meid päästis. Olime Jazziga just trenni minemas... Mu tuju oli peale sellist karjumist täiesti läinud. Olin veendunud, et trennis läheb meil kehvasti.
Ja nüüd jõudsimegi asja tuumani. Need inimesed tulevad väga ebasobivatel hetkedel. Enamasti siis kui ma koertega trenni, võistlusele või mujale minemas olen. Õnneks on meil väga tore treener ning õhkkond trennis hästi positiivne. Seega läks meil suurepäraselt. Ometi ei pruugi alati selliselt minna. Mis siis, kui ma oleksin näiteks läinud Ferryga võistlusele? Ja oleks taoline asi vahetult enne seda toimunud?! Võistlusnärv on isegi kergelt sees ning kui keegi siis tuju ka ära rikub...
Antud juhul räägin ma just nendest inimestest, kes konkreetselt teavad mind, mu koeri, treenereid, blogi ja muud väga detailselt. Neil on olemas üsna mitu võimalust oma muresid kurta. Kirjutada siia kommentaar, võtta ühendust mu treeneritega... Aga ometi peavad nad vajalikuks just avalikus kohas, täiesti juhuslikult kohtudes, tulla ja lajatada. Miks see nii on? Seda vastust peab otsima kuskilt kaugemalt. Võimalik, et nende inimeste olemuse juurest.
Siinkohal ma lõpetan. Ei tahaks antud teemale rohkem mõelda ja sellega tegeleda. Vähemalt mitte praegu. Kui kellegil on arvamusi või mõtteid, siis kommentaarid on oodatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar