Mitteametlik SK võistlus 17.09.12

Täna osalesime Ferryga TUBLI korraldatud mitteametlikul SK võistlusel, kohtunikuks oli Viktoria Lumbe. Tulemuseks ALG-klassis 2. koht (4st), I järk, 175,5 punkti! Lisaks saime 4 etapi peale kokku Suvekarika üldarvestuses 3nda koha!

Hindamislehelt

1. Ligipääsetavus - 10 x 1 = 10 p
2. Grupis lamamine - 6,5 x 3 = 19,5 p (tuli alles 3nda korduskäsu peale kõrvale, lisaks nuuskis korra)
3. Liikumine kõrval rihma otsas - 9,5 x 2 = 19 p
4. Liikumine kõrval ilma rihmata - 9 x 4 = 36 p
5. Lamama minek liikumise pealt - 9 x 2 = 18 p
6. Juurdetulemine - 10 x 3 = 30 p
7. Seisma jäämine liikumise pealt - 9,5 x 2 = 19 p
8. Tõkke ületamine - 7 x 2 = 14 p (läks seisma jäämise asemel algul lamama!!!!!!!!!)
9. Üldmulje - 10 x 1 = 10 p

Kommentaarid
Olin jälle liikumisjuhiks ning taaskord oli Ferry enne platsile minekut mitu tundi hoiupaiga aia küljes istunud. Ja ka sel korral oli ta täiesti hullumeelses tujus, aga ma suutsin teda õnneks terve võistluse vältel kontrolli all hoida. Tegin jälle nii, et ei andnud oma valmisolekust liikumisjuhile enne märku, kui Ferry korrektselt kõrval oli - need paar sekundit iga võtte alguses kontakti võtmiseks on väga olulised, et Ferryl kõiksugu halvad mõtted peast välja juhtida :)) Tekkinud vead tundusid olevat pigem stiilis "juhtub ükskord elus" ja suure tõenäosusega polnud neil mingit pistmist koera meeleolu või varasemate trennidega - no peale tõket pole ta kunagi lamama läinud ja kõrvale on püsivusest ka üldiselt korrektselt tulnud..! Ülejäänud elemendid olid kõik väga hästi sooritatud, kuigi oli näha Ferry liigset energilisust võtete ajal. Rohkem nagu polegi midagi rääkida - varsti tulevad autasustamise pildid ning pilt karikast :)))
Ma pean mainima, et Ferry on sel aastal ikka nii tohutult palju arenenud ja meeletult tubli olnud - aasta või kaks tagasi poleks ma osanud unistadagi, et saame ilma rihmata kuskil platsil olla, töötada teiste koerte läheduses ja lausa nendega koos, rääkimata siis võistlustest välitingimustes ja ilma maiusteta!!! Aga just nüüd, kui see on nii harjumuspäraseks muutuma ja teoreetiliselt peaks küsimus mõne arvates olema pigem selles, kas me saame esikolmikusse ja karika või mitte, on väga raske meeles pidada, milline oli seis minevikus - aga selle meenutamine on ometigi vajalik, et pidada silmas, kust see teekond üldse alguse sai ning mida peaks tegelikult praegusel hetkel ja ka tulevikus väärtustama! Loomulikult ma loodan, et jõuame veel kaugele ning saame kunagi öelda, et me saime koos hakkama - koeraga, kelle ainus soov minevikus oli ära joosta ning teiste koertega mängida ja palju muud teha..! Ja ma arvan, et treeneri ja kõigi tuttavate tänamine pole kunagi liiast, seega ma teen seda taaskord! Tänud teile kõgile :)