Sveta rääkis juba ammu, et antud kohtunikul on oma kindel stiil, mis väljendub sirgetes tunnelites ja rasketes nurkades. Paljud klubid treenisid antud kohtuniku radade jaoks juba kuu aega ette. Ka meie valmistusime.
Juba A0 rajad olid väga huvitavad (et mitte kasutada sõna rasked). Mulle nad meeldisid - pakkusid väljakutset. Kahjuks oli meil ainult kaks rada - oleks võinud mõlemal päeval toimuda, oleks kindlasti põnev olnud.
Rajaga tutvumise ajal sain ma aru, et pooli manöövreid pole võimalik teha - sest tunnel jääb ette või järgneb pööre, mida on vaja jõuda koerale näitama.
Ma olen juba kaks A0 võistlust lubanud ennast ära tappa, seekord järgneb kolmas :)) Iga kord õpin ma midagi uut, aga tagantjärgi tahaks ju ikka, et neid rumalaid vigu poleks teinud.
Kui meie esimesel A0 võistlusel õppisin ma, et tuleb planeerida kuni viimase tõkkeni ning mitte lasta ennast häirida pulkade kukkumisest; teisel, et tuleb sujuvamalt manööverdada, hoida kätt kõrgemal ja mitte kukutada koera pulga peale ega teha järske liigutusi (et vähendada kukkunud pulkade arvu); siis kolmandal ehk tänasel võistlusel õppisin ma, et kott pole sama mis tavaline tunnel ning enda plaanidest tuleb 101% kinni pidada ja mitte muuta neid peale raja õppimist teiste jooksude põhjal!!! Esimene rada puudutas siis seda koti osa ja teine plaanide muutmist.
Õnneks on olemas taaskord videod (ostsin päev enne võistlust uue digika - HD videokvaliteediga), mistõttu saan ma neid uuesti ja uuesti vaadata ja igakord näost roheliseks minna.
Esimene rada.
Kõik oli ilus kuni kotini. Ma plaanisin seal eestlõikamist teha ja varuvariandiks oligi tagantlõikamine. Seega tegelikult algusest peale valesti planeeritud. See oli täpselt selle reegli vastu, mida eelmises trennis õppisime. Ja juhtuski asi, mille eest Sveta hoiatas - koer keeras raja keskosale! Võib-olla oleks minu variant toiminud, kui seal oleks olnud tavaline tunnel - koer oleks näinud järgmist tõket. Praegu oskan ma tagantjärele tarkusena välja pakkuda, et oleksin võinud raja välisservas joosta ning püüda koera tagantlõikamisega järgmisesse tunnelisse saada (kuigi kahe takistuse vahe on päris suur) ning sealt siis lõpuni nii nagu näha. Iseasi kas see oleks toiminud, kas ma oleks jõudnud jne jne.
Teisel rajal muutsin ma oma plaane. See ajab mind kõige rohkem vihale. Oli mul ju kavas tagantlõikamine enne viimast tunnelit, aga millegi pärast mõtlesin ma, et proovin ikka koeraga võidu joosta ning peale kotti eestlõikamist teha... Vähe sellest, et ma selle võidujooksu kaotasin, lendas koer kotist suhteliselt kaugele välja ning poleks pruukinud suuta selle manöövriga igal juhul tõkkele keerata. Kahju, aga eks vigadest õpitaksegi. Kuigi kõige hullem on tegelikult see, et algajatel vead ei kordu vaid pidevalt tulevad uued asemele :))
Krista video teise nurga alt (tänud!):
Jazzist on tehtud ka väga ilusaid pilte (autoriteks on Livia Kask ja Jelena Saga, suured tänud teile!):
Tänud ka Margitile ja Juliale transpordiabi ning kõigile tuttavatele kaasaelamise eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar