Treeneritest ja nendega seonduvast

Ma olen ise teinud mitmeid treenerivahetusi koera eluea jooksul ning tean päris palju tuttavaid inimesi, kes tunnevad või on tundnud: "jooksen ühe treeneri juurest teise juurde ja midagi paremaks ei lähe, aga aega ja raha kulub küll". See on üks paha tunne ja põhjus miks ma seda üldse siia kirjutama tulin, peitub selles, et nii palju inimesi lasevad mööda aastaid oma koera elust, raiskavad tohtutult aega ja raha ning mingi hetk maha istudes märkavad, et "midagi läks vist paremaks, aga põhiprobleem on ikka alles". Täpselt sama juhtus ka minuga... Jutt ei käi kutsikana võetud koertest, kelle puhul omanik teadis, milleks koera võttis, seadis endale eesmärgid, sattus õige treeneri juurde ja on praegu võib-olla väga edukas. Jutt käib nendest koertest, kelle omanik on koertekoolituses algaja ja kelle koeral on tekkinud mingisugune käitumisprobleem (ükskõik mis laadi ja ükskõik mis raskusastmega).
1. Koera treenimine nõuab kannatust - jah, ilmselt pole mul olnud seda mingil hetkel piisavalt ning oodates tulemusi, mida koheselt ei tule, on kõige lihtsama variandina treeneri vahetamine.
2. Eesmärgid, meetodid, konkreetse probleemi lahendamine - omanik peab teadma mida tahetakse ja seadma endale eesmärgid. Kui need pidevalt muutuvad või kasvavad või nendes jõutakse kindlale otsusele alles mitme trenni/kuu/aasta pärast, siis senikaua ongi stabiliseerumine ja probleemi lahendamine raskendatud.
Kui algul soovitakse, et koer jalutuskäigul juurde tuleks, aga hiljem tahetakse juba võistlema minna ja 10 muud elementi selgeks saada ja omanik võib-olla isegi lepib sel momendil, et ok, ma jalutan siis rihma otsas, aga probleem jääb sinnapaika ja tegelikult ta ju ei lahene ning kui omanik tahab nüüd kunagi tulevikus minna uuesti ilma rihmata jalutama, meenub talle, et ma käisin koeraga kolme treeneri juures ja ikka ei saanud juurdetulekut selgeks tehtud, huvitav kas koer on loll või? See on kuidagi nii tüüpiline ning seda siin analüüsides meenub mulle endale ikka ja jälle, kuidas ma ise ilma rihmata kuskil käinuna olen vihastanud ja mõelnud midagi stiilis "vist ei saagi seda korda". Sel hetkel on raske mõelda, et käisid trennis teistel eesmärkidel - meenuda tahavad ainult märksõnad koertekool ja palju trenne...
3. Seminaridel käimine - ajab pea sassi. Kui jutt käib lihtsamatest kuulekuse elementidest või tüüpilisematest käitumisprobleemidest, siis iga vähegi kogenud treener (vot seda võib muidugi raske leida), peaks suutma neid lahendama hakata. Kui nüüd omanik käib samal ajal teiste koolitajate seminaridel, kelle meetodid võivad olla hoopis teised, hakkab ta neid suure tõenäosusega ka oma trennides rakendama ning koer läheb kokkuvõttes ainult segadusse, rääkimata omanikust endast.
Ma pean tunnistama antud hetk, et olen nüüd leidnud treeneri, kelle meetodid on usaldusväärsed, trennid alati toredad ning mis põhiline - ta oskab inimestega hästi suhelda (võib-olla varasemate treenerite juures ei olnudki üheski nendes osades puudujääke, aga ma ise ei teadnud, mida ma täpselt tahan või puudus mul kannatus).
Aga miks pidi selleks minema 4 aastat? See on kuidagi kurb ja sellega on raske leppida, samas - see on uus elukogemus. Öledakse, et inimene õpib terve elu, aga elu saab kunagi läbi ka :))
Arutelu, arvamused, kriitika jm. oodatud kommentaaridesse!