Selle aasta esimene trenn. Männikul, ilm oli suhteliselt soe.
Tegelesime järgmiseks klassiks valmistumisega, kuna AVA ilmselt väga suuri probleeme ei valmista ja selle treenimisega saame me ise hakkama, võitja aga on meie jaoks "tume maa".
Esimese asjana tegime ruutu. Oleme sellega häbiväärselt vähe tegelenud. Seega oli minu jaoks väga suur üllatus, kui Ferry esimestel katsetel ilma toidukausita u. 10-12 meetri kaugusele ruutu jooksis (pole seda nii kaugelt toidukausita üldse teinud)!!! Seega ta oskab iseseivalt ruutu otsida ning pakub selle käsu peale sinna jooksmist - mis on alustuseks juba väga-väga hea! Nüüd on vaja distantsiga mängida (ruudu asukoht muutub). Ülejäänud korrad tegimegi trennis sedasi, ainult et koera edukate soorituste jaoks kasutasime toidukaussi (kuna distants läks ju järjest pikemaks). Ferry hakkas peatselt üle keema ja peale preemia saamist ringi jooksma, mis näitab ilmselgelt seda, et antud harjutust ei tohi me mitte mingil juhul liiga pikalt teha. Peale 2-3 saatmist tuleb teha kas midagi rahustavat või trenn üldse ära lõpetada.
Järgmisena võtsime ette juurdetuleku peatustega. Sveta pani meile üles võitja-klassi distantsi (25m) ja käskis koera esimese koonuse juures peatada :) Ma kõndisin ja kõndisin ja mõtlesin et vist lõppu sellel ei tulegi... Ümber keerates sain aru, et siin on suurem töö endal kui koeral - õigel ajal käsku anda on täiesti võimatu! Proovides olid minu refleksid õnneks üsna õigeaegsed, probleem tekkis Ferry peatumisega nii kaugelt. Olime selleks ajaks juba palju koera "hulluks ajavaid" harjutusi teinud ning ta ei suutnud enam keskenduda. Vähendasime päris palju distantsi ja läks tükk aega, enne kui Ferry lõpuks korralikult peatuma hakkas. Tema jaoks oli see uus harjutus, kuna preemia tuli Sveta käest. See ajas teda segadusse ning lõpuks tegigi ta ainult läbijookse (või ärajooksmist)... Palju kodutööd, kuna see on raske nii endale kui ka koerale. Pluss, kui tal on tekkinud üleüldiseid peatumise probleeme juurdetulekul, siis peab ka nendega tegelema - järgmine võistlus pole enam sugugi kaugel! Arvan, et teeme selle jaoks mõned trennid rahulikumas keskkonnas ilma häirijateta ning väiksel distantsil. Siis suurendame ning kui ta AVA-klassi oma juba ilusti teeb, siis proovime ka keerulisemat varianti VÕITJA´st. Juurdetulekul lamama minekut teeme esialgu täiesti eraldi harjutusena - lihtsalt ümber puude ringi saatmisega ning siis lamamisega.
Viimasena tegime kaugjuhtimist. Toidukauss oli selja taga. Istu-lama tegime kuni 10 sammu pealt (suurendada võib isegi kuni 15 meetrini). Seisa-lama tegime hästi lähedalt (3-4-5 sammu), kuna oleme seda vähe teinud. Kodune töö on mõlemaga tegeleda ja distantse suurendada.
Peale tänast trenni tundus võitja klass vahelduseks mitte-enam-nii-hull! Paljusid asju saab suhteliselt kergesti õpetada ning need vajavad lihtsalt kõik natuke aega ja kinnistamist. Loomulikult on ka harjutusi, millega kauem läheb, kuid peamine on tegelikult ikkagi stabiilsuse saavutamine kõigis võtetes ning harjutuste kokkupanemisel õige meeleolu säilitamine võistlussituatsioonis. Tuli tegelikult üsna keeruline lause, või kuidas? :)))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar