Kadriorus, KUMU juures pargis.
Rääkisime rohkem minu probleemidest, kuivõrd koera omadest.
Kuna meil on võistlusteks valmistumiseks vaja teha juba ammu palju rohkem häirijatega trenne, siis hakkasin ma kodus mõtlema - miks ma teadlikult neid väldin? Ja ma jõudsin järeldusele, et asi on MINU ebakindluses, hirmus ja häiritud olekus. Kui ma üksinda trenni teen, siis ma jälgin pidevalt ümbrust, et kas lähenemas on inimesi. Kui mõni inimene jõuab teatud distantsile (u. 10m), ei suuda ma enam adekvaatselt trenni jätkata - ma ei kiida koera sama hääletooni ja tugevusega, tavaliselt katkestan pooleli oleva võtte kuni on saavutatud jälle "ohutu distants". Ma kardan koeraga töötades võõraste tähelepanu. See on selles mõttes tõsine probleem, et kui juba mina pööran häirijatele tähelepanu või neid pidevalt närviliselt otsin, siis kandub see kindlasti üle ka koera käitumisele.
Seega kui Sveta kutsus mind täna eratrenni tegema hoopis Kadriorgu, mõtlesin ma, et hea küll - ongi väga sobiv aeg selle probleemi lahendamiseks nõu küsida ja midagi ette võtta.
Inimestega suhtlemine, kui nad peaks tulema midagi küsima või kommenteerima (kas üldse ja kuidas reageerida) koeraga jalutades/trenni tehes on otseselt asjaga seotud. Senimaani olin ma mitmeid kordi laskunud vaidlustesse ning lahkunud situatsioonist halva tujuga. Ma sisimas teadlikult mõtlen iga kord, et "loodame, et täna midagi ei juhtu" ning eks sellest lähtuvalt on mul välja kujunenud ka omad ennetamisstrateegiad nagu näiteks trenni tegemise vältimine sellistes kohtades, kus on palju inimesi ehk n-ö. risk suurem!
Sveta õnneks andis väga häid soovitusi ning nüüd peab hakkama neid regulaarselt proovima, et sellest asjast lahti saada. Sisuliselt on enamikes situatsioonides lahenduseks kas inimesele lühidalt ja viisakalt vastamine (kui tuleb midagi absurdset küsima), stiilis "tänan info eest" ning peale seda minema jalutamine või kui nt. kellegile ei meeldi, et ilma rihmata kuskil trenni teeme, siis leppida ning tulla inimesele vastu, mitte vaidlema hakata (kuna tegelikult on ju minu koer avalikus kohas ilma rihmata). Uurisin ka, kuidas käituda lahtiste koertega, kes kontrollimatult ringi jooksevad - pole mõtet hakata võõraid kasvatama. Tegeleda enda koeraga, anda koolitamisega eeskuju ning mitte reageerida sellele, mis teised teevad või arvavad. Kui võõras koer tuleb meie poole - mitte vastu liikuda või omaniku läbi sõimata, vaid panna enda koer selja taha ning taganeda. Kui koer juba väga lähedal, hakata ehmatades minema ajama. Harjutada koera kõvahäälset ja tõelise emotsiooniga kiitmist ning mitte inimeste peale vaatamist võõrastes kohtades. Tegime sellega juba täna Kadriorus algust.
Trennis tegime lisaks rääkimisele ja võõraste inimeste juures kiitmise harjutamisele, osa ajast ka kõrvalkõndi - Ferry oli täpselt sama häiritud kui võistlustel!!
Seega nagu juba terve see postitus on kaudselt rääkinud - häirijatega trennid ON olulised ja kui omanikul on nendega mingi probleem, tuleb seda lahendama hakata, mitte trenne ära jätta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar