Pärastlõunal koerteplatsi kõrval, hilisõhtul tühjas parklas.
Lõunal:
Ferry meeleolu oli väga häiritud. Kõrval asuvale platsile tulid võõrad koerad (kahjuks hullumeelses tujus ning liiga sõbralikud - retriiverid!). Ferry suutis küll mitte täiesti kontrolli alt väljuda, aga see-eest lasi ennast pidevalt segada. Ja mina mõtlesin, et OK, teemegi häirijatega trenni ning läksin natuke liiale. Trenn venis pikemaks kui plaanitud oli, kaugjuhtimisel läks koer aga juba täiesti segadusse (kuna panin teda paari meetri kaugusele aiast, seljaga koerte poole ning neeed retriiverid käisid vaheldumisi teda mängima kutsumas). Kindlasti on vaja selliseid trenne teha, aga see eeldab vähem harjutusi, rohkem rahunemisega tegelemist ning koera aitamist (väiksem distants, häirijad kaugemal jne).
Algas asi tegelikult juurdetulekust (eesmärgiks oli peatumise kiirus). Tegin vastvalt olukorrale nii läbijookse kui ka peatumisega (kui hakkas ennetama - läbijooksud, kui hakkas kehvemini peatuma - peatused koos kohese maiuse viskamisega). Jäin enam-vähem rahule (võrreldes varasemaga), kuigi on veel palju, mida parandada.
Jätkasin lamama mineku/seisma jäämisega. Oleme neid mõlemaid liiga vähe teinud - eriti hull oli asi aga lamamisega. Trennis oli seisma jäämine OK, lamama mineku kiirus oli aeglane ning hakkas seisma jäämisega segi ajama. Püüdsin siis mingit loogikat välja mõelda, kuidas asi niimoodi lõpetada, et talle vot see kõik meelde jääks: "Kiire lamama minek, kiire seisma jäämine, mitte asendi käsu ennetamine, mitte järgi keeramine, mitte kõrvalasendi ennetamine". Ilmselgelt pole selline kogus asju ühe trenni küsimus ning seega lõppeski asi pigem keskpäraselt (tahaks endale peksa anda). Saabusid ka eelpool mainitud koerad ning ma muudkui jätkasin ja jätkasin...
Peale hädapärast lõpplahendust läksingi kaugjuhtimist tegema. Koer oli selleks ajaks juba liiga pikalt harjutusi teinud ning kuna ma panin ta raskesse olukorda rasket võtet tegema, siis see oli juba alguses hukule määratud ettevõtmine.
Hakkas käskusid segi ajama, vahtis pidevalt selja taha ning ei suutnud midagi eriti korralikult teha. Õnneks vähendasin ma distantsi ning lõpetasin siiski eduka sooritusega. Aga endal jäi see küll kripeldama. Otsustasin õhtul parandustöid teha ning lisandada ka neid võtteid, mida pole ammu teinud (meil on sel pühapäeval mitteametlik SK võistlus Tuhala hallis - lähme sinna küll trenni tegema ja vaatame mis saab, aga kuna on veel natuke aega, siis miks mitte meelde tuletada ja kinnistada ammu tehtud võtteid?!). Nimekiri on tegelikult päris pikk - ega kõike ei jõuagi.
Õhtul:
Tegime tühjas parklas. Pole seal sügisest saadik vist käinud ning tegelikult on see väga hea koht trenni tegemiseks.
Esimeseks võtsin taaskord liikumiselt lamama mineku/seisma jäämise. Päevasest trennist jäi see ikkagi koera jaoks segaseks ning ma tahtsin lõplikult selgeks teha, mis on õige ja mis vale. Loodetavasti aitas see kinnistada. Ferry meeleolu oli hoopis teine - õhtune aeg ja häirijaid polnud. Suurepärased olid ka lamama mineku ja seisma jäämise kiirused. Esialgu premeerisin käsu täitmist kohese maiuse viskamisega, aga hiljem tegin ka tervet võtet läbi (vaheldumisi seismist ja lamamist). Lõpuks tulid ka ideaalsed sooritused (ei ennetanud käsku, ei keeranud järgi, peatus koheselt, lamama läks kiiresti, kõrvalasendit ei ennetanud jne).
Teiseks kaugjuhtimine. See oli see võte, mida pidi uuesti tegema, ilma milleta ma õhtul magama ei oleks jäänud. Tõsiselt - niivõrd halb tunne oli päevasest korrast. Ferry oli seekord aga täiesti teine - tegi kõike suurepäraselt. Pidasin ka pause asendite vahel, vaatasin käskude vahel mujale - nii nagu ikka.
Kolmandaks püsilamamine. Kuna ilm ei olnud iseenesest külm (sulas), siis ühekordne püsivus ei tohiks ju midagi teha - ja sellepärast me seda võtet ka tegime. Teine põhjus oli loomulikult selles, et pole seda eriti teinud (viimati küll neljapäeval hallis, aga see oli rihma otsas ning ma ei läinud varjesse) ja ma tahtsin kontrollida Ferry suutlikust. Tegime 4 minutit (ehk VÕI-klassi aja), panin maiust u. meetri kaugusele tema ette (et püsiks sirge aga samas oleks seal ka ahvatlus). Peitu läksin lumehange taha :) Kahjuks mu närvid olid seoses maiuse panekuga üleval (oleks tahtnud kohe keelata, kui üritab minna võtma) ja seega ma ikka esimesed paar minutit piilusin künka tagant päris tihti. Viimane minut sai aga rahulikult passitud. Peab rohkem tegema, muuhulgas ka enda närvide pärast - võistlusel ei saa ju enamasti piiluda! Seekord oli kõik ideaalne, va. kõrvale tulek - kivistus ning hiljem ka natuke kahtles. Seega tegelesin selle kiirusega veidi ning trenn sai läbi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar